Jan Erik Nõgisto: Otse maha kirjutamine on perversne

Sarjal “Pank” on kümme episoodi, kõik umbes tunnised. Teie olete avaosa ning ka viimase osa režissöör. Millise väljakutse see teile kui režissöörile esitab?

Ma ei ütleks, et avaosa on lavastaja seisukohast kuidagi väga palju erilisem kui edasised. Ta on osa tervikust. Hästi tuleb teha. Ma ei jõua kõikide tegelasteni, kuid löön peategelaste kaared liikuma ja arendan nad järgmise režissööri kätte edasi. Tegelasi on meil palju, stseene on meil palju. Avaosa tuleb tihe. Iga mõte, iga kaader, iga lause karakteri suust ja iga stseen peab lugu edasi viima. Oleme võtnud endale eesmärgiks teha kõike nii, et saaksime enda käest iga asja kohta küsida, miks me seda just nii teeme. Esimene ja kümnes jookevad väga tugevalt kokku ja lahendavad teineteist.

Kas eesmärgiks on teha seriaali või kümme mängufilmi? Kui viimast, siis mida see teie töös muudab?

Me teeme teledraamat. Seriaali. Meie näitlejad teavad, kuidas see kõik lõpeb ja “kes on mõrtsukas”. Me võtame küll endale tavalise teleformaadi tootmise osas (milleks minu teada on kaks ja pool päeva) pikemad tsüklid ja toodame ühte episoodi nagu sellist keskmise otsa lühifilmi, kuid see on lihtsalt mingi tehnokraatlik jutt. Kaameratehnika, veerevtehnika, valgustus, proovid, analüüsid…
Päris kindlasti ei ole eesmärk teha kümme mängufilmi, vaid ikkagi kümnetunnine teledraama. Tervik. Kümnetunnine film siis pigem, kui see sõna “film” siin juures asjale mingit elitaarsust lisab. 400 kilomeetrit üle mere on film ja teleformaat omavahel juba nii sulandunud, et selle eraldi välja toomine ei ole oluline. Meil on terviklik lugu ja pikk formaat annab meile palju suurema vabaduse kaarte joonistamist väljapeetult ja loomulikult ette võtta. Nagu lugesid, on meil tegelasi väga palju ja selline asi kahes tunnis välja ei veaks. See pole film. Aga ta pole ka telesari.

Kui teie juurde tuldi ettepanekuga olla «Panga» üheks režissööriks, siis milline oli teie reaktsioon?

Kõhklema pani selle maht, kuid tegelikult teadsin kes on sarja autorid, pean nende loomingust lugu. Tutvumiseks saatis Paul ette viis episoodi, lugesin poolteist läbi, valetasin, et olen kõik läbi lugenud ja andsin nõusoleku.

Mis lugu soovite teie sarjaga «Pank» vaatajatele jutustada?

Iga su otsus on oluline. Iga tegu, iga sõna määrab edasist. Sa ei ole see, mida sa raha pärast teed. Su elu ei ole ette kirjutatud. Kõik, mida sa lood, hakkab samal hetkel teisest otsast lagunema. Sarja tegevus on paigutatud üheksakümnendatesse, kus kõik muutus nii kiiresti, et su vead üldisemas, sotsiaalses ja töises plaanis anti sulle kergemini andeks, kuid seda rohkem rajasid inimesed endale teed isiklikku isoleeritusse. Sinna, kuhu me praeguseks jõudnud oleme. Kui sa oled teel edu poole, siis sa ei märka enda ümber lagunevat. Parasjagu võites ei pane sa tähele, mida sa samal hetkel kaotad.

Võtted on kestnud nädalapäevad, mis teid selle aja jooksul (pluss eelnev aeg) kõige rohkem üllatanud?

Mitte miski. Oleme protsessi juhtides teiste režissööridega asjad läbi mõelnud ja kaared läbi tunnetanud. Praegu filmitud stseene vaadates tundub, et asi täielik läbikukkumine ei ole.

Kokku on sarjal «Pank» neli režissööri. Kuidas erinevad režissöörid ühe sarja juures oma tööd koordineerivad, millega tuleb arvestada, mida kokku leppida jne?

Üldiselt oleme tegelaste kaarte joonistamise ja nende teineteisele üle andmise momendid karakteri arengus omavahel kokku leppinud. Visuaalse terviku osas on ka konsensus, seda valvavad väga täpselt operaatorid ja kunstnik. Olen just täna nendele küsimustele vastates olukorras, kus homsele võttele minnes lepin mõned asjad Raineriga [Sarnetiga] uuesti kokku mõne karakteri suhte konkreetse olukorra suunas, kuna eelnev on veidi arenenud. Stsenaarium on elus organism, ta on mõningases muutumises ja arengus ja sellega tuleb arvestada.
Üldiselt kannab tervikut edasi loomulikult stsenaarium, mille oleme möödunud kuude jooksul koos Eero ja Tarmoga tasakaalustanud. Vorm peaks olema alati sisu teenistuses ja stsenaariumis on nii tugev kood sees, et kui peaks juhtuma, et mõni osa on mustvalge, mõni film noir’i võtmes ja mõni maagilise realismi (viimane juhtuks üle minu laiba) võtmes, siis seda sellepärast, et lugu nii nõuab. Me ei lähe sinna oma isiklikke autorifilme tegema.

Kas avaosa režissöör on olla mingil määral ka lihtsam kui näiteks kolmanda osa režissöör. Miks?

Ei ole. Igasse episoodi jõuavad mõned liinid välja, mõned käivituvad. Esimeses käivituvad. Üldiselt vaata vastust esimesele küsimusele.

Kuidas on sujunud senine koostöö sarja stsenaristidega?

Koostöö sujub. Kui nüüd järsku avastaks et enam ei suju, oleks see loomulikult ka katastroof. Võtteplatsil loo sisse tekkivate arenduste tekkides tuleb muuta ka edasist. See ei saa kunagi olla lõplikult paberi peal ette ära lavastatud ja üks muudatus karakterite suhetes tingib ka edasiste täpsustuste vajaduse. Selleks ongi meil neli režissööri, seda mahtu üks inimene ära hallata ei suudaks. Kui võtteplatsil midagi areneb, siis on koheselt vaja järgnev selle muudatusega kooskõlla viia. Arutame selle koheselt läbi ja kehtestame ära.

Sarja operaatorid on Meelis Veeremets ja Ants Martin Vahur, sarja kunstnikuks Kairi Mändla. Olete te nendega varem koostööd teinud, kuidas te nendega koostööd ja nende suhtumist töösse iseloomustate?

Olen nende kõigiga varem koos töötanud. Terve sarja juures töötava meeskonnaga. Meelisega sealjuures väga palju. Kunstiosakonna puhul tahaks eraldi välja tuua, et Kairi absoluutne, kaljukindel kompromissitus on osa alusvundamendist, millele ülejäänud osakonnad toetuvad. See on paljudele erinevais osakondades väga raske, kuid teistmoodi ei kujutaks ma tööd ette.
Kõikide tootmist koordineerivate osakondade töö eesmärk on tagada loovmeeskonna töö sujuv ja takistusteta tööflow. Hetkel toimib meil kõik ideaalselt. Paremini kui oleksin osanud loota. Loomulikult ei ilmu keegi režiigrupist hommikul võtteplatsile nõudmisega, et kahe tunni pärast peab kohal viibima ka dresseeritud kana, kes lööb trummi, teeb kukerpalle ja arvutab peast liitintressi (selline asi on ammu eelnevalt kokku lepitud), aga võib julgelt öelda, et tööd saab teha, nii oleme tahtnud.

Kas sarja avarežissöörina oli teil võimalus kaasa rääkida ka näitlejate valimistel (kas oli mõni näitleja, keda te soovitasite, mis te arvate praegusest valikust)?

Loomulikult oli, kuid seda ma siin kommenteerima ei hakkaks.

Kas rollidesse kinnitatud näitlejatest on keegi, kellega koostööd te eriti ootate. Miks?

Ootan koostööd kõigiga tiimist kuna oleme selle ise kokku pannud ja nad on parimad, kes meil siin on. Toetume platsil väga palju näitlejate abile ja ka nende isiklikule eeltööle. Meil on küll võtteplatsil kordades rohkem aega kui telesarjade puhul seni harjunud ollakse, kuid keegi ei tule platsile arutama, et mis me siis täna teeme ja kuidas me seda vaatame. Meil on ka episoodides stseene kolm korda rohkem kui tavaliselt ja selle realiseerimine toetub eeltööle, näitlejatega tehtud proovides tehtud avastustele ja nende andekusele.

Olete kahe mängufilmi – «Karikakramäng II. Foto» ja «Suits» režissöör, kuid eelkõige olete tunnustatud reklaamide ja ka muusikavideode režissöörina. Mida te oma režissööritöödest kõige rohkem hindande ja miks?

Tegime Juhaniga ka tema lavastusele (Kadunud sõbra juhtum) NO99 teatris etendust alustava lühifilmi. Kahtlustan, kuigi keegi pole mulle seda otsesõnu öelnud, et see on ka põhjus, miks ma praegu siin neid vastuseid kirjutan.
Hindan oma töödes kõiki selle erinevaid tahke. Nii neid, mis tagavad regulaarse toimetamisena äraelamise kui ka neid, mis on sündinud tühja kohta tühjast kohast. Võrdselt hästi ja absoluutselt keskendunult tuleb kõike teha. Olen meeldivas olukorras, kus ma ei pea ühtegi asja tegema seepärast, et pean seda tegema. Töörügamisega uhkustamine mulle ei meeldi, selles on midagi tobedalt kilplaslikku. Uhke tuleb olla siis, kui teed vähe tööd ja need tööd, mida teed, tulevad välja nii, et keegi tahab sinuga veel tulevikus koos töötada ja sellega elab mugavalt ära.

Olete sündinud 1982. aastal, millised on teie mälestused 90ndate Eestist? Kas on teie mõni juhtum, mis seda aega teie arvates kõige paremini iseloomustab?

Igasuguseid asju mäletan. Juhtumeid. Vanainimest, kes peale järjekordset pangaröövi (kaubikuga tõmmati sularahaautomaat seina seest välja) Pelgurannas Saturni väljakul seisis panga ees ja keeldus sealt ära minemast, kuna “tema raha on ka siin pangas”. Mööda Pärnu maanteed taanduvat Vene armee kolonni. Neid, kes peale esimesi sularahaautomaatide tekkimist võtsid kogu oma raha sealt välja ja viisid pangakontorisse telleri kätte, kuna “nemad masinaid ei usalda.” Neist rääkides on jube kerge hakata mineviku üle ironiseerima ja nostalgitsema paralleelselt. Ma ei taha seda.
Mingisugust vaibi mäletan. Kõik muutus, aga sulas üheks. Järsku hakkas kõigil mu ümber kiire. Ma ei saanud aru, kuhu. Mul ei olnud selline kool, kus sunniti mingit oktoobrilapse sitta tegema niikuinii, aga järsku oli kõik teisiti, “plats puhtaks”, suur toomepuu, Taagepera, tulistamine teenindusmaja vastas, Lennart Meri kõne kooli aulas, Murutar teeskles prostituuti, Turbo näts, Basement Jaxx, Hersch limonaad, kasiinost läbi jalutamine, et Sõprusesse Freejacki vaatama minna, imelik klaastoru Viru tänaval, venelased ja eestlased kaklesid Seitsmendas Taevas, vedruga näkku, Asterix, Afganistani veteran röögib keset tänavat, tibla, saksa kiivikeeks, su väiksed nibud huhuh, bistroo, Datsun Cherry…
Kümneaastane laps tunneb kuidagi teistmoodi. Rakvere raipe lõhn garaažide taga tühermaal on mingisuguse teise tähendusega, Vabaduse väljaku putkasse ilmunud jõhvikaersatsi limonaadid on oluline. Kilekotti pakitud välismaa mahl nimega “preservativ” tundub hea. Mentooliga Salem. Kõik oli järsku lubatud. Mingil seletamatul põhjusel tundus kõik natuke rõve. Mitte valmis – toores, aga samas kääriv.
Me proovime “PANK”iga tabada ajastu vaibi, mitte otse elust midagi maha kirjutada. Otse maha kirjutamine on perversne.
Tunne on olulisem kui tassi kuju või mingi konkreetse juhtumi, arhetüübi või rekvisiidi fetišeerimine.

Ilmunud ajalehes “Postimehes” 15. augustil
Küsimused Heili Sibrits